Loading Events

« All Events

  • This event has passed.

„Aidake, nad tapavad mu lapsi mu enese silme all!“

mai 15, 2015 @ 8:00 e.l. - 5:00 p.l.

Event Navigation

Euroopa Liidu „lastekaitsmise“ esimesed vägiteod Eestis

Ametlik lasterööv

Kohtun Heikiga (Heiki Treieriga) Kristiine keskuse ühe kohviku vaiksemas nurgas, Ta on lüheldast kasvu, kaenlas kiirköitja, mille vahelt tuleb välja, silma järgi hinnates, umbes kümne sentimeetri paksune paberite paak. „Nad tahvad mind hävitada, tahvad hävitada, keegi ei aita, igapäev tuleb mingi uus matakas…“. Heiki räägib ja näeb välja, nagu inimeselaps, kellele on kõnniteel autoga otsa aetud. „ Siin see on, siin…“ , ta ulatab mulle varem väljaotsitud paberi, „Tiia tapmine on nüüd Euroopa Inimõiguste Kohtus“.
Mis siis juhtus? See ei saa olla võimalik, et lastekaitsjad tapavad lapsi. Küsin Heiki käest kuidas kogu see lugu alguse sai? 2010. aasta novembris kolis Treierite pere Mustamäelt Lasnamäele. Varem oli elatud Amblas, kuid pereisa ja -ema jäid mõlemad töötuks ja kolisid linna. Treierite pere nukras saatuses pole midagi erakordset. Selline saatus tabas tuhandeid ja tuhandeid Eesti peresid, pärast seda kui Euroopa Liit oli hävitanud oma käsilaste abil Eesti tööstuse ja põllumajanduse, sajad tuhanded eestlased jäid ilma elatusallikaist, Treierite pere nende hulgas. Linnaõnn ei naeratanud: pereisa jäi haigeks, ema Siiri hoolitses laste eest, keda perre oli selleks ajaks sündinud viis. „Ambla lastekaitsest anti meile kaasa igati positiivne iseloomustus, oleme pikemat aega seaduslikus abielus, kõik lapsed on ühised. Nüüd on see kõigist kohtutoimikutest kadunud. Olime uues korteris saanud elada vaevalt kuu”, meenutab Heiki, „kui uksele koputasid lastekaitsjad, tulid ise sisse, käisid mööda tube ringi, üks lükkas last põlvega. Mina imestasin, kes see siis niimoodi teeb ja sellest aitas. Toppisid meile peretoetajad. Ma alguses ei saanud aru, et need olid nende (lastekaitsjate) käepikendused, käisid selleks, et valetada kokku mida vaja: toad mustad, lapsed räpased, jooksevad palja jalu toas, seljas ainult T- särk. See vale käib kõigist kohtutoimikutest läbi. Meist Siiriga tehti elajad”. Tõde paistab olema esimene ohver selles loos. Ametnikud, kohus, komisjonid, ekspertiis valetasid kokku seda, mida neile vaja, mis oli tegelikult, ei paista kedagi huvitavat.
„2011. aprilli lõpus läksin linnaosa valitsusse, ütlesin, teeme ümarlaua, räägime suud puhtaks, mida need lastekaitsjad lõpuks tahavad ja mida need peretoetajad lõpuks tavahad. Mulle vastati ainult, võta sealt seina äärest luud ja hakka pühkima. Täpselt nende sõnad. Kahe nädala pärast tulid lastekaitsjad tagasi, koos politseiga. Oli 19. mai 2011. Olime kogu perega rahulikult kodus. Lapsed mängisid. Kostis koputus uksele. Tegin lahti ja imestasin. Neli politseinikku ja kolm lastekaitsetöötajat trügisid kohe sisse ja kamandasid umbes nõnda: „Pange lapsed kohe riidesse! Me viime nad ära!” Noorem tütar (4 a.) hoidis mu selja taha ja karjus, et tema kodust ära ei lähe. Politsei eraldas mu lastest: surus mu vastu teise toa otsa. Aktsioonis osales kaks politseiekipaaži. Viskasid need valet täis paberid laua peale: toad mustad jne. Kogu lugu”.

Iga nädal käisime neid vaatamas, lapsed nutsid ja tahtsid koju

„Kell kolm olin õiguskantsleri ukse taga. Ametnik Aare Heinomägi rääkis minuga. Õiguskantsler lihtsalt lasi poolteist kuud minna ja siis algatati kohtumenetlus. Siis aga vastas, et ei saa sekkuda s o Õiguskantsler ei saa sekkuda, sest käib kohtumenetlus. Käisin Lastekaitseliidus, Sotsiaalministeeriumis, kõikjal laiutati käsi: ei saavat midagi teha. Minuga rääkis seal Tõnu Poopuu- laste ja perede osakonna töötaja, täpse ametinimetusega „laste õiguste juht“. Tahtsin vaid sõltumatut komisjoni, et hinnata kodust olukorda: kas siin on võimalik lapsi kasvatada. Keelduti. Siiri käis sotsiaaltöötaja Airi Vaaderpalli juures, näidati paberit, me ise olevat lapsed ära andnud– vabatahtlikult.
Lapsed viidi Mustamäele ja Koplisse. Õed ja vennad lahutati üksteisest. Ühed viidi linna ühte, teised teise otsa– ühed Kopli, teised Mustamäele. Tauri viidi laste aiast, öeldi lähme autoga sõitma ja viidi minema. Kõige noorem, kes minema viidi oli 11 kuune. Kõige vanem oli Tauri. Otsisime lehtedelt ja televisioonilt abi. Televisioonis näidatigi. Nimetati lapsi ees- ja perekonnanimega, mis õigusega? Öeldi, et on eluheidikud. Lapsed ja eluheidikud, nad pole veel jõudnud elama hakatagi, juba on heidikud. Lastele on vaja täiskasvanute hoolt ja tuge, mitte kuskilt väljaheitmist, elust või ma ei tea kust kohast veel?
Iga nädal käisime neid vaatamas, lapsed nutsid ja tahtsid koju”. Ametnikud oleksid võinud pisitütre elu päästa, aga ei teinud seda.

Sülelapserööv ja surm

Lugu võttis halva pöörde. „28. juulil 2011, kui sündis perre veel üks uus ilmakodanik–  väike tütar ja sai nimeks Tiia. 30. juunil sisenesid Pelgulinna sünnitusmaja palatisse lastekaitsjad ja nõudsid, et pereema annaks ära oma kolmepäevase vastsündinu. Kui heaga ei anna võtame jõuga. Ta kaitses oma last nii, kuidas jaksas. Kohale jooksis sõeluuringute arst Thea Murumaa, kutsuti ka politsei. Lõpuks saabus ka kaks politseinikku käeraudadega. Heitlus oli kestnud juba üle tunni, kui lõpuks sünnitusmaja õde tõukas lapse ema ja rabas kohe imiku enda kätte. Ema jooksis neile järele, kuid nad said enne lifti. Ta sõitis teise liftiga alla, aga lastekaitsjad olid koos imikuga politseiautos ja sõitsid minema– täielik inimrööv. Siiri oli pärast seda jubedas masenduses, rinda polnud kellelegi anda, kuigi laps seda eriti vajas, eriti esimestel elukuudel ja seda enam päevadel. Seal oli teisigi emasid oma tillukestega. Traumeeriti kõiki. Miks, ja veel nii jõhkralt?
Järgmisel päeval näidati meile last, ka siis ei lubatud emal oma lapsele rinda anda. Oli tugevasti teki sisse mähitud, ei saanud käsi ega jalgu liigutada. Kasvataja jutu järgi oli lapsel kõht lahti. Enne oli tal kogu aeg kõht korras olnud. Kohtumine kestis pool tundi, järgmine kohtumine lubati alles nelja päeva pärast. Isegi loomi ei kohelda niiviisi, neid kaitseb vähemalt loomakaitseseadus.
Käsime väikest nii sageli vaatamas kui lubati, vähemalt kaks korda nädalas. Teised suuremad lapsed ei näinud oma väikest õde üldse. Nad olid teises lastekodus luku ja riivi taga. Laps jäi kiduma, ema rinnapiimast jätsid lastekaitsjad ta ilma. Kuidas võib olla nii julm? Olime väga mures.
Siis korraga keegi helistas lastekodust, rääkis poolvene keeles, teie tütar on surnud ja pani toru ära, ei mingit selgitust, ei vabandust. Ametlikult öeldakse, et oli õnnetusjuhtum, laps lämbus ära. Ette oli nähtud ööpeävaringne jälgimine. Kella kahe aja oli vaatamas käidud ja kella kuue ajal oli surnud, keegi polnud teda vahepeal jälginud. Temaga tehti ju igatsugu katsetusi ükski toit sees ei seisnud, ema piimast jäeti ilma, kolme päevaselt võeti ema juurest ära. Tiia suri 3. märtsil 2013, nüüd on sellest kaks aastat. Politsei mingit uurimist ei alustanud, ise algatasime kriminaalasja”.
Küsisin kas talle üldse tütre surmatunnistus anti? Anti küll. Palusin seda näha. Heiki soris tükk aega paberihunniku sees, aga lõpuks leidis. Surmapõhjus: „Maosisu aspiratsioon hingamisteedesse“. Kui keegi oleks lapse juures olnud, oleks ta suudetud päästa. „See on kuritegelik lohakus. Kui oleks kodus olnud, oleks 100% elanud”, on Heiki kindel. „Politsei ja prokuratuur vastasid õnnetusjuhtum, kõik mätsiti lihtsalt kinni. Matusekulutused pidime ise kandma. Ainult komisjon moodustati eesotsas aselinnapeaga Merike Martinsoniga. See ei jõudnud kuhugile– ikka õnnetusjuhtum. Seda oleks pidanud uurima erapooletult, uurima oleks pidanud prokuratuur, mitte süüliste endi tehtud komisjon. Ainult politsei ja prokuratuur uurivad selliseid asju”.
Rahvuslaste Tallinna Klubist olime viiekesi Heikil pisitütre mulda sängitamisel abiks. Pärast matuseid helistati mulle lastekaitsest, helistaja ei öelnud oma nime, vaid püüdis Heikist ja tema perest maalida võimalikult musta pildi. Lõpuks arvas, et me peaksime aitama Heikit kasvatada. Raske oli aru saada, mida taotles tundmatuks jääda soovinud helistaja, vähemalt tema mõtlemine oli äärmiselt nõukogulik.

Kui see seltskond, kes ise end „lastekaitsjateks“ kutsuvad, ei suuda või ei taha selgitada välja, kes on süüdi Heiki pisitütre surmas, siis langeb surmasüü kõigi asjaosaliste peale ja tuleb neid kutsuda lastetapjateks– Lasnamäe lastetapjateks. Tapmisega seotud asjaolude varjamine ja mahavaikimine on kuriteo varjamine.

Riigikohtu otsus on vaid õhk

Lootuskiir leidis siiski tee Treierite perre. Riigikohus võttis nende edasikaebuse arutada ja tegi ka otsuse. 14.11.2012 leidis Riigikohus: „Tühistada Harjumaakohtu 28. novembri 2011 aasta ja Tallinna Ringkonna kohtu 10. aprilli 2012 aasta määrused, /-/ asjaolu, et vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäeva elu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks ei anna iseenesest veel alust vanematelt laste suhtes isikuhooldusõigus täielikult ära võtta ega lapsi perest eraldada“ , et lastekasvatamine peab toimuma vanemate juures kodus, tuginedes pereelu puutumatusele. Perele oli see suur võit, lapsed lastigi lastekodust koju. Pere oli õnnelikult jälle koos. Kuid seda suurt rõõmu ei jätkunud kauaks. Kiusajad kogusid end ja pöördusid samas asjas, milles Riigikohus oli otsuse teinud uuesti alama astme kohtusse. Viimane siis otsustas 27.06.2014 „lõpetada laste perre lubamine“. Jah, te lugesite õigesti, alama astme kohus sisuliselt tühistas Riigikohtu otsuse ja seal ei olnud sõnagi enam perekonna ja eraelu puutumatusest. Tsiviliseeritud maailmas kuulub kõrgeima kohtu kohtuotsus kõigile viivitamatuks täitmiseks. Kohtukorraldus peab toimima. Võib ju kalduda retoorikasse ja küsida, milleks see Riigikohus üldse on olemas, kui tema otsus ei tähenda midagi? Kui see on õhk lastekaitsjatele ja alama astme kohtule. Ainult see „õhk“ läheb meile maksumaksjaile väga kalliks maksma. 2013. aasta eelarves kulus Riigikohtu tegevusele 4,5 miljonit eurot, kümne aastaga ei tee see 45 miljonit, vaid märksa rohkem, sest kulud samuti kogu aeg kasvavad. Kas seda ei ole natuke palju palja õhu eest?
Rootsi õiguskorralduses on kindlad põhimõtted, tegelikult need põhimõtted on olemas ja samad terves tsiviliseeritud maailma õiguskorralduses, üks nendest kõlab, et ei saa alustada kohtumenetlust asjas, milles on juba kohtumenetlust alustatud või on kohus langetanud oma otsuse.
Kuidas sellest siis aru saada, kui näiteks kolm eri kohut algataks süüasja ühe ja sama süüaluse vastu. Ühes mõistetaks õigeks, teises kõrgeim karistusmäär, kolmandas tehtaks hoopis kannatanuks ja makstaks hüvitist? Vaat, see oleks õigus ja/või selle mõistmine!
Lastekaitsjad asusid taas ahistama Heiki ja Siiri Treirite peret, kui pere oli kodus siis murtsid sisse, kõigile jahmatuseks, perekonnale kuuluvasse korteri ja viisid lapsed endaga kaasa. Sündmus on videona salvestatud ja igaühele vaadatav. Poeg Tauri, kes keeldus kaasa minemast lastekaitsjatest lastetapjatega, viis politsei vägivaldselt minema– aluspesu väel.
Kohtupaberites ei säästeta sõnu, kirjeldamaks millises mustuses ja kasimatuses pere ja lapsed elavat. Videos nähtud korter oli puhas ja hoolitsetud. Lauri Õun: „Alles jäänud lastel on kõht täis, korter on koristatud, mänguasju hoitakse eraldi kastides, lastele on eraldi riiete kirst – kõik laste vajadused on täidetud. Vanemad on laste suhtes suunavad ning juhendavad neid. Seda nägin oma silmaga”. Heiki Treier: „Ometi oli meie pere täiesti normaalne pere, kus pole joodikuid, narkomaane ega kaklusi. Lapsi ei alandata ega ahistata. Vanemad armastavad oma lapsi. Elame uues korteris.”
Tauri on öelnud, et lastekodus piinatakse teda ja tema õdesid ja vendi. Videos ta karjub ja hüüab appi kui lastetapjatest „lastekaitsjad“ tema kleenukesi käsivärsi väänavad ja mööda asfalti lohistavad.
Ülalmainitud video võib leida näiteks: http://www.vanglaplaneet.ee.
Omakäeline ja omavoliline sissemurdmine kellegi eluruumi on kuritegu, isegi kui seda peaksid tegema lastekaitsjatest lastetapjad ja politsei.

Uued uskumatud arengud

Lapsed vägivaldselt ja õigusvastaselt röövinud, ei lasknud lastekaitsjad käsi rüppe. Treierite pere lapsed allutati millegile nimega „ambulatoorne kohtupsühhiaatriline, kohtupsühholoogiline komplekseskpertiis”, mis määras Taurile, Triinule, Teelele, Tarvile ja Timmole „raske puude”.  Kohtutädid panid lastele kaasa elu alguseks teemoonana „lollipaberid”. Huvitav mida nad sellest arvaksid kui keegi nende endi lapsed parandamatuteks lollideks kuulutaks. Vähemalt ärgu rääkigu rohkem lastest hoolimisest.
Peale selle „eskpertiis” leidis et lapsed on lastekodus „kiiremini arenunud”. Huvitav kuidas võib midagi sellist väita või selle peale tulla, sest keegi ei ole näinud ega saanudki näha, kuidas nad vanemate juures kodus oleksid seda teinud. Kodus said nad olla vaid lühikest aega.
Sama lõigu lõpus seisab, et „Tauri õppis tavakoolis Pääsküla Gümnaasiumi väikeklassis, saades häid hindeid”. Kuidas saab lapsele, kes õpib tavaliste laste tavalises koolis headele hinnatele määrata „raske puude”?
Kuid sellega veel ei piirdutud, hakkas toimuma järjest uskumatumaid asju. Pereisa Heiki enda vastu algatati hoopis kriminaalasi. Ta ei suuda uskuda oma silmi ja kõrvu. Ta olevat peksnud oma lapsi püksirihmaga. „Ma pole neid kunagi löönud ei püksirihma ega millegi muuga. See on täielik jama, täielik vale. Ma pole löönud mitte ühtegi neist. Kuidas ma saingi neid lüüa, nendel päevadel kui väljamõeldud kuritegu olevat toimunud, näidati lapsi mulle ainult läbi klaasi”. Aga see „tühine“ asjaolu, paistab, et ei huvita selle sürrealistliku hullumeelse loo juures mitte kedagi. Saksa kirjanik Franz Kafka on kirjutanud terve rea raamatuid, aga tundub, et Eesti paroodiariigi tegelikkus teeb kaugelt silmad ette tema maailmakuulsatele lugudele. Raamatud „Der Prozess“, „Das Schloss“ ja „Amerika“ olevat ka eesti keelde tõlgitud. Lugesin neid saksa keeles. Kui on emakeeles olemas– soovitan kõigile, avavad suurepäraselt meie aja manduva kultuuri olemust.
„Nüüd viidi lapsed lastekodust kohtuuurija juurde. Kes neid töötlema hakkas kõigi täiskasvanule teada kavaluste ja alatustega– tunnistagu ainult, et isa on neile püksirihmaga nähvanud. Lapsed muidugi vastu, et isa pole neid löönud. Nüüd muutus uurija väga kurjaks, kord jälle väga lahkeks, et eesmärgini jõuda, oma suunavate küsimustega. Lapsed väsisid, kaua väikesed inimesed suudaksidki sellisele lõputule pinnimisele vastu pidada. Pealegi lubab uurija, et seda salvestust ei näidata mitte kellelegi. „Läheb siia minu juurde šeifi ja siia ta jääb“. Näidatakse aga küll ja kohtuistungil, kus prokuröri  Saskia Kase süüdistamisel mõistis kohtunik Janika Kallin mind süüdi kuriteos– laste peksmises. Ma olevat neid püksirihmaga löönud”. Kõik asjad siin maailmas ei lähe igakord hästi ja igakord õieti. Kui pereisa Heiki olekski löönud, siis poleks see kuritegu, sest temalgi on vastutus oma lastest tublid inimesed kasvatada. „Olin kohtu poolt varem karistamata siis anti seekord veel tingimisi – 8 kuud vangistust pooleteise aastase katseajaga. Minu nimi on vaja ära määrida, kriminaaliks on vaja teha, et ei oleks enam õigust lapsi tagasi nõuda. Ma ei tohi Eestist lahkuda, huvitav miks meil on Euroopa Liit? Euroopa Liidu piires võivat iga inimene liikuda“, imestab Heiki. Kellegi süütu inimese süüdi lavastamine on iseenesest raske kuritegu, näiteks, saamaks temalt kätte vara, kinnisvara, ettevõtet koos selle turuosadega või nagu siis praegusel juhul, lapsi. Teinekord kutsutakse seda eesti keeles justiitsmõrvaks või kohtulavastuseks. See ei ole enam pahandust teinud lapsele püksirihmaga äsamine, vaid inimõiguste rikkumine, aegumatu inimsusvastane kuritegu. Milleks see kõik tunnen huvi? „Nad saavad ju raha, ühe raske puudega lapse asenduskoju võtmise eest makstakse 1400 euri kuus, meie lapsed, kokku teeb see 7000 kuus”

Lapsi mürgitatakse lastekodus vaid täiskasvanuile mõeldud meelemürkidega

„Protsessi“ käigus, millele vasteid tuleks otsida sügavast nõuka- või staliniajast, alandavad ja solvavad ametnikud kannatanud ja tagakiusatud suurperet. Näiteks teatakse, et neil polevat rohkem „normaalintellektiga” lapsi, kui üks ainus. Pereisa avastas oma jahmatuseks kohtutoimikust, et tema lapsi uimastatakse lastekodus närvimürkidega. Õhtul antakse Triinule ja Teelele 5 milliliitrit dazepami, et nad valjuhäälselt koju vanemate juurde ei kipuks. Uksed ja aknad kästakse ööseks kõvasti kinni panna, et lapsed ei saaks põgeneda ega vanemad oma lapsi päästma tulla. Heiki: „Lastekodus on kapi otsas vits, mis ka käiku läheb, kui vaja, muidugi seal ei ole see mingi kuritegu, sellest olidki kriimud Tarvi säärtel”. Inglis- ja prantsuskeelsest Wikipediast selgub, et dazepam või ka diazepam on tegelikult kurikuulsa valiumi kaubanduslikud nimetused. Sellesama valiumi, mida kasutatakse paljude vaimsete häirete leevendamiseks ja mille uimas enamus haiged vaimuhaiglates ringi vaarub. Tegu on tugeva, kõrvaltoimeid andva, sõltuvust tekitava psühhotroopse ainega, mille kasutamine laste juures on keelatud.
„Nad tapavad mu lapsi, mu enese silme all“, hüüatab Heiki ja tal on raske varjata meeleheidet. Kes aitaks inimest, keda enam keegi ei aita, ei Riigikohus, ei keskmise astme kohus, räägimata alama astme kohtust, Õiguskantsler, Prokuratuur, Riigiprokuratuur, Lastekaitseliit. Jah, aga maksumaksjate raha suudavad kõik nad vastu võtta ja sellest elada. Kas me ikka sellist Eestist tahtsime ja tahame?

Toimetus: Treierite pere saatus on leidnud kajastamist Rahvusliku Teataja 1., 4., 28., 29., numbris. Samas avaldame tänu kõrgema õigusalase haridusega klubiliikmeile Feliks Saarevetile, kes tunnistas kohtus pere kasuks ja Aare Pällinile, kes tegeles pere paberitega.

Jaan Hatto

Pildid ajalehes “Rahvuslik Teataja”: Pilt 1: Lapsed pildil- DSC01039

Pildi alt kiri: Treierite pere üks väheseid õnnelikke hetki, kui pere on koos. Vasakult: Tarmo 2 aastane (a), Teele 8 a., Tarvi 4 a., Kimmo 7 a., Triinu 9 a., Tauri 10 a.

Allikas: Heiki Treieri erakogu

Pilt 2: hauast- pilt016

Pildi alt kiri: Väike Tiia EL-st ettekirjutatud ”lastekaitsmise”  esimene teadaolev ohver.
Allikas: Heiki Treieri erakogu

Pilt 3: molekul 180 px- diazepam

Pildi alt kiri: Valium kaubandusliku nimega dazepam või diazepam.
Allikas: Wikipedia

Details

Date:
mai 15, 2015
Time:
8:00 e.l. - 5:00 p.l.