Rubriik: Demokraatia

Vasakradikaalide koalitsioon Syriza valimisvõit Kreekas viis uue valitsuse moodustamiseni – koos parempoolse parteiga “Sõltumatud Kreeklased”, mille liidriks Panos Kammenos. Esmakordselt ühinesid vasak- ja parempoolsed rahvuslikul tasandil rahvusliku vabastusrinde raames, esitades väljakutse maailma plutokraatiale. Võib sarnaselt viidata Venele 1992-1993, mil samuti moodustus “punapruun” koalitsioon, kuid see ei saanudki võimule.

Uue valitsuse töö algas stahhaanovlikus tempos: juba kahe esimese päevaga peatati erastamine,  anti paljudele vallandatutele tagasi töö, tõsteti vaeseimate rahvakihtide pensionit ja katkestati kõik väljamaksed Lääne pankadele.

See on õnnestunud liit: parempoolsed ei lase Syrizal kalduda “liiga vasakule” a la võitlus Kirikuga või immigratsiooni soodustamine, hoides ühtaegu ära ka konfrontatsiooni Kreekas väga tugevate paremäärmuslastega. Ja Syriza omakorda tegeleb olulisega: võitlus erastamise ja pankadega, pööre Itta, mäss El-i vastu, tõõliste ja talupoegade toetamine oligarhide arvelt. Ta ei lase parempoolsetel tekitada konflikti Türgiga ja tõusta natsionalismilainel. Samas on Kreekas väga mõjuvõimas Kirik (“õigeusklik fundamentalism”) üllatavalt rahul ja toetav a la . “Peaminister ei andnud ametivannet Piiiblil? Miks pidanukski, kui ta pole usklik?” Patriarh kiitis Tsiprase otsuse õigeks.

Täna on tõelised usklikud ja tõelised ateistid ühinenud – ülemaailmsete sulide ja võltsusklike vastu. See on isegi piibellik: “Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan
ma su välja oma suust. “(Joh.Ilm. 15-16).
Tõelised usklikud ja ateistid ühinevad täna võitluses “leigete” vastu – kummalegi ei meeldi globaalsete kapitalistide röövlijõuk. Sest just kõiksugu usumoonutajad, oikumeeniliste kimääride loojad, satanistlik plutokraatia ongi NWO preesterkond. Prantsuse parempoolsete juht Marine Le Pen tervitas rõõmuga Kreeka uut valitsust, nimetades seeda “kõrvakiiluks Euroopale”.

“Tõeliste vasakpoolsete, tõeliste ateistide ausus annab neile kangelasliku otsekohesuse, mida nii väga hinnati traditsionaalses ühiskonnas.”

Ja kui vasakpoolseks saab Syrizat üldse pidada, kui ta eelistab poliitilist vabamõtlemist selle konservatiivsetele vormidele, kuid samal ajal on tema nurgakiviks rahvuslik sõltumatus, mis tegelikult on väga “parempoolne” vaade? Paralleelselt toimub täna parempoolsete pöördumine sotsiaalsete väärtuste poole. Hea näide: Ungari parempoolse valitsuse väljakutse IMF-ile ja EL-i bürokraatiale.

Suur kaal Kreeka vasakradikaalses koalitsioonis on Kreeka maoistidel – Mao aga kutsus üles “marksismi natsionaliseerimisele”, ühendades seda talupoegliku traditsionalismiga – mis oli populaarne ka euroopa parempoolsete seas 1970ndatel kui rahvuse elujõu ja vere allikas. Selle eest hoiatas Julius Evola, samal ajal tunnustades Mao natsionalismi. Ungari paremäärmuslased pakkusid pärast II maailmasõda vaadet põllumajanduslike rahvuste antiplutokraatlikust ülestõusust industriaalse Euroopa ja Ameerika vastu.

Syriza võib anda võimsa tõuke kogukondlikkuse taassünnile Euroopas – mis juba ammu elab radikaalses individualismis. Nii vasak- kui parempoolsed on ühinemas tsentristide – liberaalide vastu – keda sümboliseerib NULL kui poliitilise ruumi Antikeskus, kui Mitteolemine, muutes kõik TÜHJAKS. Kui see lähenemine oleks lineaarne, “läbi nulli”, siis pluss ja miinus neutraliseeriksid teineteist ja poolused kaotaksid oma jõu ning langeks “tsentri” mõju alla. Kuid kui nad ühinevad “mittelineaarselt”, nt “ringjalt”, “nulli kohal”, siis Kese säilitab oma Väe ning viitab Olemisele, Loojale. Siis see veelgi tugevdab mõlemaid poolusi – keda liidab leppimatus Nulliga.

“Niisiis – parem-vasakpoolne süntees on saanud reaalsuseks, kusjuures valitsustasandil.  Ja kogu Euroopas toimub uute vormide ja lähenemiste otsing, mis eitavad vana tegelikkust. Euroopas on algamas poliitiline kevad. Eurooplased on väsinud pikaleveninud poliitilisest talvest, mis on kestnud juba mitu aastakümmet – alates neoliberaalsest kontrrevolutsioonist. Nad väljendavad usaldamatust vanade, “traditsiooniliste”, sh vasakpoolsete jõudude vastu – sotsiaaldemokraatide, sotsialistide ja kommunistide vastu. Ühed on selle usaldamatuse välja teeninud sellega, et tegelikult läksid üle liberalismi leeri, võttes sisse koha vasakul. Teised sellepärast, et ei suutnudki ületada oma dogmatismi ja leida uusi lähenemisi. Nüüd uusimad vasakpoolsed loovad parteisid, mis põhinevad horisontaalsel, võrgustikulisel vastasmõjul, mis vastab postindustriaalse infoühiskonna reaaliatele.”

Nii loodi Hispaanias 2014 jaanuaris liikumise “Inignados” (“Pettunud”) põhjal partei “Podemos” – “Me suudame!”, mis lähtub otsedemokraatiast, nii et sel pole isegi mitte oma bürood, rääkimata fikseeritud juhatusest. Poliitilised klubid ühinevad “ringideks”, luues paljutasandilise konföderatsiooni. Ilma vähimagi finansita ja oma “brändi” loomata sai Podemos Europarlamendi valimistel 14% häältest – 5 saadikut, kõik alla 35-aastased. Praegu on see rahvaküsitluste põhjal riigi populaarseim partei.

Samal ajal tugevnevad maailmas parteid, mis ühendabad endas vasak- ja parempoolseid vaateid (nt “Alternatiiv Saksamaale”).. Eredaim näide – Itaalia “Viie Tähe Liikumine” («Movimento 5 Stelle» M5S) eesotsas Beppe Grilloga – mis saavutas viimatistel parlamendivalimistel 25,5% häältest, šokeerides riigi kogu poliitilist establišmenti. Partei nõuab poliitiliste diskussioonide muutmist ligipääsetavaks kogu kodanikkonnale, kasutades selleks neti abi. Kõik seadused peavad oleme netis kolm kuud enne nende arutamist parlamendis, et kodanikud saaks teha parandusi. Referendumiks pole vaja kvoorumit – parlament peab käsitlema rahva poolt esitatud seaduseelnõusid. Viie Tähe Liikumise majandusprogramm on antikapitalistlik, ehkki mitte sotsialistlik, ning rõhutab pankade vastutust, palgapiiride kehtestamist riiklike korporatsioonide juhtidele, riiklike monopolide likvideerimist jms (meenutades sellega Occupy-liikumist).

“Euroopa elab läbi oma kevadet, oma poliitilist ärkamist. Parempoolsed äratavad endas sotsiaalse alge, vasakpoolsed – rahvusliku.”

Aleksandr Jelissejev

Lühendatult: http://zavtra.ru/content/view/evropejskaya-vesna/

POLIITILISE POEESIA VARASALVEST

Ludvig Feuerbach on õelnud, et religioon väljendab inimeste tegelikkuses täitumata igatsusi kujutluses. Mispeale Marx on jätkanud, et religioon on “oopium rahvale”. Kas nähtus, mis kunagi isegi oli, kuid mida enam tegelikult pole, lahkub unelmate valda, toites meid nüüd sealtkaudu?

Indiaani Draakoni meetodil seevastu on neli astet hoopis sedapidi: 1. Visioneerimine; 2. Kavandamine; 3. Teostamine; 4. Pühitsemine. Siin näeme, et kujutlus, visioon võib olla ka millegi uue ja kõrgema algus. Nõnda ka Demokraatia Kirik võib ühtpidi olla mälestus võimalik et olematust Kuldajast, kuid samas sissejuhatus selle teostusse senisest kvalitatiivselt uuel tasandil. Mistap Visionäärid on hoopiski iga ühiskonna suurim anne ja rikkus. Alles siis tulevad tükkmaad  “asjalikumad” kavandajad ja seejärel selle reaalsed teostajad.

Et siis üheskoos saavutatut pühitseda.

Peeter Liiv

I OSA: DEMOKRAATIA KIRIK

Miks on siis asi tõepoolest niikaugel, et yhiseluliselt aktiivsed inimesed tunnevad soovi veel ka usuliselt yhineda?

Demokraatia on meie jaoks pyhamatest pyhim, kuid me ei saa seda tähistada, pyhitseda ega isegi sellest enam rääkida!!

Orwellilikus topeltkeeles ja -moraalis on ta meie jaoks kättesaamatuks tehtud läbi tehislike konstruktsioonide nagu”esindusdemokraatia”, “juhitud demokraatia”, “sotsiaaldemokraatia” jne. Justkui reservaati sunnitud pärismaalastele pakutakse meile asendusnimetustena lahjendatud substraate: “osalusdemokraatia”, “otsedemokraatia”, “kodanikuyhiskond”.

Me loome Kiriku peaasjalikult selleks, et Demokraatia-sõna jõud tema taagast puhastada, tema ajalugu ausse tõsta ning tema sisule taas yhine mõte anda, mis leiab väljenduse tema uhkes kasutamises kõikide poolt, kellel temasse sygavat usku on.

Sellest, mis demokraatia siis ikkagi õigupoolest on, ma siin rääkida ei jõua ega õigupoolest söandakski. Kuid mõned mõtted siiski veel kiriku sakramentide ja evangeeliumi osas.

Nii nagu kristlik kirik ehitab kolmainsuse i) Isast, ii) Pojast ja iii) Pyhast Vaimust, koosneb Demokraatlik Kolmainsus i) Minust, ii) Sinust ja iii) Suvalisest Kolmandast.

“Suvaline Kolmas” seejuures ei ole sugugi nihilistlik määratlus, vaid väljendab sygavat aukartust yhisteadvuse ning rahva kui demokraatliku alusprintsiibi ees, milles osalemine on vabatahtlik, ent samas vältimatu.

Osalemine on oma tõelise paleuse avamine. Meie Tõeline Eesmärk.

Poliitika on seejuures ainult yks ja mitte sugugi kõige olulisem võimalus sellest osa saada.

Nagu on rääkinud Jaanus Raim (Prohvet Jaanus), algab demokraatia tõeline loometöö juba perekonna rypest. Ma lisaksin siia juurde, et isegi mitte ainult inimperekonnast, vaid isegi juba loomariigist. Ta on tegelikult vältimatu igal pool, kus yhised huvid omale vahetu väljenduse leiavad, sealhulgas isegi sellises patupesas nagu Riigikogus (!) Tõsi kyll – mitte Riigikogu suhetes rahvaga, vaid ikkagi Riigikogu liikmete omavahelises läbikäimises, mille aluseks on teineteise võrdväärsuse (NB = mitte võrdsuse) tunnistamine.

Võib ehk uskuda ja kinnitada, et Demokraatia, mis on meist kõigist vanem, jääb kehtima ka pärast meid, kuid me saame teda paremini tundma õppida ja seeläbi areneda ja ehk ka ise kestma jääda.

Kuid selleks tuleb, nagu juba öeldud, esmalt luua alused, et temast yldse oleks võimalik vabalt ja arusaadavalt rääkida.

Muidugi tuleb Demokraatia nimel ka võidelda. Selle, milliseid meetodeid pyhas võitluses kasutada, peab paika panema mõni tulevane suurkogu või lausa konsiilium. Kuid ilmsesti tuleb vältida varasemaid vigu, kus headelgi kaalutlustel toime pandud vägivald oma sooritajad Ourubourose kombel sabast haarab.

Demokraatiasse uskujad peavad teda iga päev kiitma ning temast jutlustama. Kuid me ei pea ega tohi pead longu lasta.
Nagu Prohvet Jaanus seda on sõnastanud, pole Välisest Võidust sugugi mitte vähem oluline Sisemine Võit – see, et just Sina teadvustad endale, et Sa mõtled sellest, millest Sa loodad ja tahad, et ka Teised mõtleksid.

Justnimelt selleks, et Meie mõtteid pisut omavahel synkroniseerida, olen ma koos Jaanusega välja töötanud Kaheksaosaline Demokraatiatee. Aga et häid lambaid tasub ikka ja jälle yle loendada, siis olen otsustanud seda Teed nyyd ka teiega jagada.

II OSA: KAHEKSAOSALINE VIRGUMISE TEE

1) Unesõgedus: Esindusdemokraatia on põlistunud

[märksõnad: tänane “demokraatlik” maailmapilt]

Ajalooline areng kulgeb nihete ja tagasilihetega. Revolutsioonile eelneb vältimatult stagnatsioon.
Esindusdemokraatlik systeem p6hineb meediakeelel, mis loob näilisust. Inimesed ei usalda rahva kui terviku mõistust.
Usuvad, et nende yle valitsemine eliidi poolt on tänuväärne tegevus. “Kohe kui rahvas pukki lasta, keeratakse tulumaks nulli ning jagatakse riigieelarve laiali”-laadne suhtumine ei lase inimestel vabalt mõtelda ja alternatiivide üle sügavamalt aru pidada.

2) Sõgeduse järelnähud: Esimesed katsed esindusdemokraatiat reformida

[Märksõnad: Riigikogu liikmete arvu vähendamine jne.]

Küll aeglaselt, kuid kindlalt tuul pöördub. Esindusdemokraatlikule “idüllile” järgneb ohtlik, ent vajalik vaheetapp teel systeemi uutmisele.
Senine systeem jooksab kiiva ja kaldub kreeni. Rahvas soovib saada kontrolli eliidi yle ja nõuab muutusi. Vajalikke meetmeid kahjuks veel ei osata selgelt välja tuua.

Välja pakutud lahendused ei ole sageli korreektsed a la
~ saadikute arvu vähendamine (millest tuleneb võimu edasine konsolideerumine),
~ presidendi otsevalimine kui tyrannia legitiseerimine (presidendi institutsioon tundub hädavajalik, sest muidu pole meil ju kedagi kes teiste presidentidega suhtleks) (sic!).
~ saadiku tagasi kutsumine yldistel alustel (st. ka nende inimeste poolt, kes teda valinudki pole) ehk mandaadi nivelleerumine.

Tekib oht libastuda populismi, ning läbi paratamatult järgneva (seejuures venima jääda võiva) kriisi taas nullpunkti ehk esindusaritokraatlike sundkäitumiste ja tüüpmustrite juurde naasta.

Sellesse staadiumisse sumbus ka vapside katse Eesti demokraatiat 1930ndatel päästa.

3) Esimene valguskiir: Otsedemokraatia mõtestamine

[märksõnad: valimiste avalikustamine, Rahvakogu idanemine]

Kuid mõtelgem optimistlikult:  on olemas ka positiivne tee!!!

Tark ja elukogenud rahvas mõistab, et lahendus on systeemi uutmises, ja viib ellu algul väheolulistena näivad, ent sisult hädavajalikud valimissysteemi muudatused.

# Oma valijahäälte avalikustamise kampaaniad tipnevad avalike valimiste eriliigi – isikuandmeid turvaliselt kaitsvate NB! isikustatud valimiste NB! sisse viimisega.
# Moodustuvad oma hääle vabatahtlikul avalikustamisel põhinevad konkreetsete rahvasaadikute valijaid yhendavad valijakogud, kes omandavad NB! konkreetse NB! saadiku tagasikutsumise õiguse.

# Pannakse alus ka paljule hiljem olulisele:
– Rahvakogu ideeplatvorm
– Rahvaalgatusõiguse nõudmine
– Alternatiivne esinduskogu

4) Koit: Võim hakkab virgastuma

[Märksõnad: universaalmandaadi kehtestumine, Rahvakogu põlistumine, Riigikogu virgastumine]

Universaalne mandaat tähendab lahti mõtestatult seda, et poliitilise hääleõiguse omamine on lahutamatu inimõigus nagu õigus elulegi.

Valimiste avalikustamine on võrreldav sõnadega rääkimisega või toidu söömisega = tegu pole mitte ainult epohhiloova paradigmamuutusega, vaid yhtlasi selle hädavajaliku eeltingimuse ning laiemas perspektiivis vältimatu arenguga. Kui salajaste valimiste kivi välja saab uuristatud, pole kuigi kerge ette kujutada, et myyrgi pysima saaks jääda.

Seetõttu, saame endale ette kujutada, et poliitilise teadlikkuse kiire edasiarengu läbi leiab valijaskond peagi, et ta ei taha enam seada kunstlikke takistusi oma valijahääle ja selle esindamise vahele. Maksvusele pääseb igipõline printsiip, et iga volitamine on (ja peabki olema) oma olemuselt vabatahtlik.

NB! Pole mingit mõtet valida, kui see on valik selle vahel, milline röövel meid rahast (loe: võimuosakust) lagedaks teeb. NB!

Niisiis, surudes läbi avalikud valimised, muutub mandaadi loovutamine yhel Heal Päeval mittesunduslikuks. Iga kodanik saab soovi korral igat seadust ise hääletada.
Piltlikult suureneb parlamendi mandaatide arv 101-lt rohkem kui miljonini. Valimisõiguse saavad ka lapsed ja vangid. Praktikas tekitab see otsekohe riikliku vajaduse ja kohustuse pakkuda poliitikas osalemise võimalust ka neile, kes valimistel enda jaoks sobivat kandidaati ei leidnud.
Rahvakogu on selleks ajaks piisavalt hästi sisse töötanud ning hakkab seadusandlikke funktsioone Riigikogult yle võtma.
Vähemalt esialgu jääb Riigkogule Rahvakogu seaduste tagasi- või edasilykkamise õigus – nagu ka vastupidi. Nende omavahelise tööjaotuse paikapanek tõuseb neljada etapi vältel elavaks avalikuks debatiks. Rahvakogu suurim eelis on tuginemine headele mõtetele,
mitte konkreetsetele inimestele. Eliit üritab esialgu rõhuda mingisugustele Riigikogu liikmelisusega kaasnevatele sisemistele väärtustele ning riigivõimuga kaasas käivale salajasusele ja eliidilikkusele, ent peab järk-järgult oma positsioone loovutama. Konkurentsivõime säilitamiseks muutub Riigikogu järk-järgult sumbuursest isikukultuse paleest, kus maksab nn. “vaba mandaadi” põhimõte, kaasaegseks virgatsvõimul põhinevaks esinduskoguks.

Võimu virgastumine on protsess, kus saadikutest-aadlimeestest saavad delegaadid-töömehed. Selle asemel et sellest kord nelja aasta tagant loobuda, kujuneb igal inimesel võimalikuks oma hääl suvalisel konkreetsel ajahetkel ymber hääletada või igas arutelu all olevas kysimuses hoopis ise otsustada.
Valimispettusi välistavad avalikud valimised võimaldavad kaotada Riigikogu liikmete arvu ylempiiri. Tekib olukord, kus ma võin yhe ja sama hiire- või näpuliigutusega määrata oma esindajaks kas Edgar Savisaare või oma abikaasa. Ning samuti iga eraldiseisva hääletuse korral volitusest mööda minnes ise hääletada.

Kõigest 101 hääle asemel, kellest paljud ikkagi õigel ajal nupule ei saa vajutatud, hakatakse olulisi seadusi vastu võtma kümnete tuhandete ning kõige olulisemaid isegi sadade tuhandete häälte toel. Muidugi kaasneb säärase muudatusega enneolematu yhiskondliku poliitilise aktiivsuse laine.
Selleks hetkeks ei arva enam keegi, et pimedus tagasi tuleb, ent samuti on selge, et kogu töö helge tuleviku nimel on veel ees. Meenub aasta 1989, kui me samamoodi tundsime ja tunnetasime…

5) Varahommik: Toompea muutub muuseumiks ja valimised rahvapeoks

[märksõnad: “Riigkogu” ja “valimiste” symboolne ymbermõtestamine]

Koos mandaatide lahti lukustumise ja ümber mõtestumisega hakkab poliitiline protsess tervikuna järk-järgult kookonist välja pugema.

Kuigi Rahvakogu on ennast juba tõestanud äärmiselt mugava, tegusa ja usaldusväärse seadusloojana, säilib vähemalt esialgu Toompea lossis aset leidvate Riigikogu istungite ümber pisut mütoloogiline oreool. Ainult et see pole enam võimu ja rahva vahelise eraldatuse, vaid ühendatuse sümboliks. Koos oluliste seaduste aruteludega Riigikogu saalis pystituvad Toompea küngastele ja nõlvadele ad hoc interaktiivsed kõlakojad, kus kõigil valijatel on võimalus arutelust osa saada, kaasa lüüa ning mugavate, turvaliste ning ylevaatlike e-Eesti rakenduste abil oma arvamus välja öelda.

Tasapisi muutuvad taolised improviseeritud vabaõhuvaatlused ja -hääletused sama oluliseks osaks Eesti rahvakultuurist, kui seda on Laulupeod.
Kuid erinevalt laulude yhislaulmisest ei nõua seaduste yhisloomine tingimata kindlat asukohta. (Kuigi meenub, et eestlased on isegi Laulupidu proovinud Internetti yle kolida.) Kuna väljastpoolt Riigikogu antud häälte suhtarv aastate lõikes yha ja yha suureneb, kaotab ka Toompeal asuv Riigikogu istungite saal oma eksklusiivse ainumõeldavuse. Nii nagu valitsus, võib ka parlament korraldada väljasõiduistungeid, toimugu need siis kasvõi Laulukaare all või (uue tähenduse omandanud) arvamusfestivalil. Võimalik, et logistilistel kaalutlustel otsustataksegi Rahvariigikogu istungeid edaspidi eelkõige Türil või Paides korraldada. Demokraatlik uuestisünd on sedavõrd põhjalik paradigmamuutus, et kaua veninud haldusreform on üheks selle iseenesestmõistetavaks osiseks. Lossi plats 1a asuvast Riigikogust kujuneb aja kulgedes muuseumilaadne konverentsikeskus, kus õpilased käivad demokraatliku dialoogi aluseid harjutamas ning vajaduse korral koguneb Riigikogus enim volitusi omavaid tõelisi arvamusliidreid ühendav nn. Vanematekogu.

Samamoodi nagu omandab uue tähenduse parlamendi füüsiline asukoht, mõtestatakse ümber ka valimiste toimimise aeg. Juba praegu on valimiste kindel kuupäev läbi sellele eelnevate e-valimiste tugeva kahtluse alla seatud. President Rüütel vaidlustas valimiste ühetaolisuse isegi kõige kõrgemal kohtutasandil.
Kuid e-valimistest kujuneb peale avalike valimiste sisseviimist hoopis meie valimissüsteemi tugevus. Interneti teel oma hääle ümberhääletamine on äärmiselt
mugav ja intuitiivne. Senini peamiselt kodus hääletamist õigustava turvaventiilina väga vähe kasutust leidnud ümberhääletamisest on demokraatiauuenduse viiendaks astmeks kujunenud meie riigikorralduse iseenesestmõistetav igapäevane koostisosa. Inimene saab muuta oma valimiseelistust siis, kui ta seda tahab, mitte siis, kui selleks on eraldi päev ette nähtud.

Tasapisi kujuneb valimistest iga nelja aasta tagant korduv ilus rahvatraditsioon, mis meenutab pisut kombinatsiooni nii Laulupeost kui arvamusfestivalist.
Muidugi ei kao kuhugi ka ennast püünele upitada proovivad poliitikud, kuid kuna sundmandaat on oma kehtivuse kaotanud, siis soovivad nad eelkõige ise valimisdebatte võimalikult sisuliseks ning Eesti tulevikku käsitlevaks muuta.

6) Tööpäeva algus: Isikukultuse väljajuurimine

[Märksõnad: Valdkonnapõhiste volituste ellurakendamine]

Koos valimisperioodi hajustumise ja Riigikogu künka otsast alla toomisega hajuvad nagu võluväel ka paljud Eesti ühiskonda pikalt lõhestanud pinged.
Kuuenda demokraatiatasandi alguseks hakkab oma aktuaalsust minetama ka seni arengule tooni (nagu ka jõudu) andnud Rahvakogu ning Riigikogu vaheline mõõduvõtmine.
Rahvakogu on ennast tõestanud kui Riigikogust palju efektiivsem seadustelooja ning rahvas on oma ühise tööga rahul. Ka Riigikogu liikmeskond, kuhu kuuluvad soovi korral kõik Eesti kodanikud, kuid kelle hulgast sellegipoolest eristuvad silmapaistvad arvamusliidrid, on rahvale meele järele ning austab teda. Oma vetoõigust Rahvakogu otsuste osas praktiliselt ei rakendata. Rahvakogu pädevusse kuuluvad kõik suuremat tähtsust omavad ning pikaajalisemalt arengut mõjutavad küsimused. Riigikogu töövaldkonda kuuluvad mõningad vähemolulisemad teemad, kus Rahvakogu pole jõudnud arvamust kujundada ning samuti mõningad traditsioonilisemad teemade valdkonnad nagu näiteks riikidevahelist välissuhtlust puudutav temaatika.

Ometigi kipub Riigikogu töökoormus vähenema ning ühel hetkel isegi kriitilise võimuvaakumi piire riivama. Kuid selle asemel et kataklüsmil tekkida lasta, astub Eesti järjekordse Suure Sammu ja hakkab Riigikogu töö korraldamisel rakendama valdkonnapõhist virgatsvõimu (VVV). VVV kujutab endast tegelikult täiesti loogilist virgatsvõimu edasiarendust, kus volitusi ei omistata kandidaatidele mitte enam üldiselt, kogu võimutäiuse ulatuses, vaid valdkonnapõhiselt. Põhimõtteliselt sarnaneb VVV praeguse Riigikogu töökorralduses olevatele komisjonidele. Ainult et kui riigikogulaste vastavatesse komisjonidesse kuulumine pannakse üldjuhul paika tagatubades, siis VVV puhul määratakse erinevate komisjonide liikmeskond kindlaks pidevalt uuenevate pingeridade ehk virgatsvalimiste teel.

Seega kujuneb valijale võimalus loovutada oma hääl tervishoiu küsimustes näiteks Vigala Sassile, sotsiaalküsimustes Siiri Sisaskile aga jätta Riigikaitse küsimustes volitus andmata ja osaleda hääletustes otsemandaadiga. Samadel alustel võib ta valida oma esindaja mõnda Rahva- ja Riigikogu ajutisse ühiskomisjoni, mis on ellu kutsutud näiteks perekonnaseaduse täiendamiseks.

7) Keskpäev: Täitevvõimu virgastumine ja erakondade ümbersünd

[Märksõnad: Rahva kaasamine igasse võimu instantsi ja astmesse, sh. kõrgemate riigiametnike otsevalimine, seaduste vikipeedia ning avaliku vandekohtu sisseseadmine]

Valdkonnapõhiste volituste rakendamine lööb Riigikogu voolusängi Rahvakogu omast lahku ning laseb mõlemal organil tegeleda sellega, mida see kõige paremini oskab: Rahvakogu puhul siis Eesti rahva parimale äranägemisele vastavalt uusi ideesid riigi juhtimiseks välja valida ning Riigikogu puhul leida inimesed, kes neid kõige paremini oskavad ellu viia. Seega on ilmne, et parlamendi tagatubades moodustatav valitsus on oma aja ära elanud ning Riigikogu võtab riigi juhtimise rolli enda kanda. Erakondade tagatubadelt võetakse seeläbi nende olemasolu viimane õigustus, nende modus operandi. Juba demokraatiauuenduse kolmandas ja neljandas astmes  on valimised isikupõhisteks ümber kujundatud, nii et iga inimene võib kindel olla, kellele ta oma hääle annab. Nüüd kaob ka viimane “kotermann” rahva kui kõrgema riigivõimu kandja teelt, mida talle senini “võimude lahususe printsiibi” kattevarjus peale on sunnitud. Ministri ehk uuemas sõnastuses valdkonna valduri rolli võtavad põhimõtteliselt üle senised Riigikogu komisjonide esimehed ning “valitsus” kui selline astub lõplikult tagasi, asendudes virgatsvõimul põhineva Riigikoguga. Muidugi on selleks ajaks rahva poolt valitavad ka kõik muud olulised riigiametnikud, alustades õiguskantslerist ja riigikontrollist kuni riigikohtu esimeheni.

Kohtupidamine muutub samuti tundmatuseni. Seniste vaid formaalselt avatud istungite ning eluks ajaks määratud kohtunike asemel hakkavad üha enam õigust mõistma
avalikud vandekohtud, kus rahva õiglustunnet aktiivselt kasvatatakse ja kujundatakse.

Seadusloomes seni pyhitsetud õiguspidevuse printsiip annab teed rahva õiglustundele, mis püüab igal üksikul juhtumil lisaks seaduse sätetele ka selle konteksti arvesse võtta.
Riigi Teatajasse raiutud ja vaid Riigi kantselei poolt toimetatavaid seadusi hakkavad asendama Rahva Teataja vikiformaadis bülletäänid, kus iga lugeja saab lisaks seadustega
tutvumisele ka nende parandamise ettepaneku teha, mis postiivse vastukaja korral ka Rahvakogus arutlusele võetakse.

8) Pidu: Eesti Nokia leidmine ja teelelähetamine

[Märksõnad: Demokraatiauuenduste rahvusvahelistumine, ühiskondlik singulaarsus ja maailmarevolutsioon]

Eelneva seitsme astme ellurakendamine pole tulnud kergelt ega kiirelt. Ent sama kindlalt nagu esmaspäevast saab reede, ei jää meil oma silmadega nägemata ka väga kiire, lausa geomeetriline arenguhüpe, kus Eestis läbi proovitu võtavad kasutusele inimesed, organisatsioonid ja rahvad üle Euroopa ja kogu terve maailma.

Võib vabalt olla, et säänse mastaapse revolutsioonilise muutuse ellukutsumine ja läbiproovimine ongi see Püha Graal, mida me juba alates president Meri vetsujutlusest saadik otsinud oleme. Ning see on muidugi suurejooneline ja suurepärane saatus.
Ehkki meid ei pruugi selle eest kiita järjekordne USA president, kuulub meile midagi hoopis olulisemat – kõikide vabadust ja vastutust austavate ning armastavate inimeste tänutunne.

Eeldusi selleks Suureks Saatuseks näib meil olevat piisavalt – talupoeglikult läbinägelik rahvakild, kes on küll kõva seljaga, ent võib selle otsustavatel hetkedel seda kindlamini sirgeks ajada. Vähene võimukaugus ja puudulik bürokraatia masinavärk, mis topeltkeele puudused ja piiratuse seda selgemini esile toovad. E-Eestist lähtuv soov asju teistmoodi teha ning mitte stampidesse kinni jääda. Ning muidugi meie aktiivsed inimesed, kes Ida-Euroopa ühes (igas mõttes) külmemas ühiskonnas oma südame leegil kustuda ei lase!

Kuid iga teekond algab teatavasti esimesest sammust. Nii et kui keegi meie käest küsib, mida arvad tulevastest valimistest ning poliitikast laiemalt, siis vasta: “Valin kandidaadi [kandidaadi nimi], kuid sellest olulisemgi on, et ma teen oma valimissedelist pilti, ning hiljem ka avalikustan selle!” Sest avalikud valimised on see lõngajupp, millest me ükskord veel selle pöörase esindusdemokraatliku Gordioni sõlme lahti
harutatud saame!!!

Xare Demos!

Meelis Kaldalu

Peterburi Agraarülikooli rektor V. A. Jefimov on esitanud üleskutse Vene kodanikeühenduste koostööks – Projekti 2018: http://youtu.be/v6LZ_KBBQy0. Projekt 2018 on veebiportaal, kuhu kogutakse kokku kõik Vene kodanikeühiskonna killukesed (tõenäoliselt teemade kaupa), ütlemaks sõna sekka Venemaa presidendivalimistel 2018. a. Jefimov mainib ka ambitsiooni pakkuda maailmale uut tulevikuperspektiivi. Ta räägib kahest Venemaast  – nn finants- ja töötavast Venest.  Töötav Venemaa soovib muutusi ja ennekõike seda, et lakkaks vähemuse (Finants-Vene) domineerimine ja parasiteerimine enamuse arvel. Eesmärk on välja kujundada rahvaportaal. Vt. ka http://proekt2018.ru

Jefimovi uusaastatervitus: http://youtu.be/TQOwkfenmo8

Üha rohkem hakkab selgeks saama, et meie ühiskond ei anna endale aru, mida ta teeb. See käib eelkõige poliitilise juhtkonna kui ka muu eliidi kohta. Läbiv joon ühiskonnas viimase 23 aasta jooksul on olnud Venemaa hirm (vene hirm) ja absoluutses enamuses otsused riigis on kujundatud selle hirmu ajel. See hirm sunnib meid leppima pooltõdedega või lausa heaks kiitma valet, peaasi et see aitab kasvõi kaudselt olla idanaabri vastu. Sellise käitumisega loodetakse saada juurde turvatunnet. Ja illusoorset tunnet see kindlasti ka loob.

USA/EL orineteeritud rahvuste segunemisele

Paraku tulemus on loodetule vastupidine ja sellise iseenda petmisega me hävitame end rahvana. Ja väga kiiresti. Nimelt see pool, mille täna valinud oleme (EL, USA), on orienteeritud rahvuste (rahvusriikide) segunemisele. Seega oleme end otseselt seadnud rahvana kadumisekursile sidudes end riikidega, kes seda rahvustesulatamist eest veavad. Küsimus on, miks me võimendame igapäevaselt seda hirmu, ei tegele ohuallikate vähendamisega ega püüa olla idanaabri suhtes neutraalsem nagu Soome. A la kui kohalik venekeelne elanikkond tahab olla Eesti identiteedikuvas, siis on juba meil üks liitlane rohkem. Aga see sõltub otseselt meist ja meie tegemistest. Selleks, et kohalikust venekeelsest elanikust saaks liitlane, tuleb see seada endale kõigepealt eesmärgiks. Tuleb lõpetada see pidev isiklikuks minev sõim, sildistamine ja näägutamine sellel pinnal. Kui me isikliku eeskujuga näitame, et eestlaseks olemisel on identiteedi mõttes suur väärtus (oleme väärikamad, vaimsemad, suuremeelsemad, üksteisest hoolivamad jne), siis tahavad ka need muud rahvad meie identiteedikuvas olla. Niikaua kui me väljendame oma isiklikku kibestumist, ei suuda me ka sunniga kedagi meid armastama panna. Viiendat kolonni toodame meie ise, seda ei saa teha keegi teine. Kui meiega koos elavad teisest rahvusest inimesed tunnevad end hästi, siis ei täida nad ka enam viienda kolonni rolli.

Kaotada viienda kolonni toitepinnas?

Meil pole muud valikut. kui leppida selle teadmisega, et päeval x võib idanaaber meie neutraalsust mitte arvestada. Selle ajani aga saaksime tugevdada oma rahva elujõudu, koguda siseriiklikult liitlasi ja varusid. Mida me praegu teeme? Veelkord: vene hirmu mõjul oleme valinud poole, kelle poliitikasse on sisse kirjutatud rahvusriikide kadumine ja selle poliitika raames me teeme kõik, et võimalikult palju idanaabri viha enda peale tõmmata. Samas Vene enda sisepoliitika on väga rahvusriigi keskne ehk selline, mida ka meie põhiseaduse preambula nõuab. Siin ongi paradoks. Meie probleemiks Venega on kooseksisteerimise võimalikkus, mitte see, et meie poliitilised suundumused oleksid oluliselt erinevad.

Täna valitud teed edasi käies me oma kätega hävitame oma rahvuse ja riigi, sest teisiti ei ole see mõeldav. Ühelt poolt USA ja EL eesmärk on rahvuste segunemine ja rahvusriikide kadumine. Teisel juhul on oht saada Vene poolt kunagi rünnatud või allutatud, kuid ajalugu on näidanud, et meie rahvas oskab surve all vägagi hästi koostööd teha ja kasvada – oskab teha seda, mida ta vabana olles (ilma välise sunnita) praegu teha ei oska. Kumb on hullem variant?! Kas leppida sellega, et suure naabri kõrval võib tulla päev x ja seni panustada kõik ressursid rahva vaimu ja koostöö tugevdamisele või kulutada kogu energia ja ressursid kartmisele ja sellest tulenevatele läbimõtlemata otsustele, mille tegelikku kasutegurit suurema turvalisuse tagamisel mitte keegi ette ei oska ennustada. Suure tõenäosusega tuleb päev x ikkagi, vaatamata NATO, EL, USA seljatagusele, ainult selle vahega, et selle valiku juures oleme end ise avalikult asetanud vaenlase rolli ja peame lisaks arvestama sellest tulevate tagajärgedega.

Kas Vene hävitaks meid rahvana kindlasti?

Siinkohal on tulnud lugupeetud isikutelt arvamusi, kus leitakse, et Venemaa hävitab meid rahvana kindlasti, aga EL/USA rahvastesulatamise poliitikas on meil mingi võimalus rahvana ellu jääda. Kas see ikka on nii või on see ainult eneseõigustuslik soovunelm?! Minule tundub, et selline väide on meelevaldne. NL-i ajal suutsime 50 aastat edukalt vastu panna: eestlaste arv kasvas jõudsalt, patriotism oli laes ja meid ühendas/sundis koostööle ühine vimm vene asja vastu. Praegused 23 aastat on viinud patriotismi, koostöötahte, suretanud maaelu (mis on ainuke kultuuriallikas/tootja), toonud kaasa suure emigratsiooni, eestlase lemmiktoiduks on saanud teine eestlane jne. Lisaks on meid ees ootamas suur immigratsioonilaine. Siseministeeriumis on vastav kava 49 000 immigrandi sissetoomiseks valmis. Ilmselt tulevad need immigrandid EL-i lõunapiirilt, kus nende hulkadega on probleeme. Lisaks sellele, et peame nende siiasaabumist ka oma riigieelarvest toetama (selline on olnud Brüsseli nõudmine ja see käis uudisena läbi eelmise aasta kevadel), tuleb meil arvestada selle seltskonna iibekordajaga, mis on meie 1,6 asemel Saksamaa ja Prantsusmaa kogemuste põhjal 4-6-kordne.

Eliidid aitasid kaasa venestamisele

Eraldi teemana tuleks käsitleda venestamist, mida paljud seostavad rahvuste kadumisega idanaabri juures ning mille ohtu nähakse ka meile idanaabri meelevalla alla jäämisel. Uurides asju lähemalt selgub, et peale küüditamise ja muu rahvaste sundsegamise, on nn venestamise peapõhjuseks hoopis teised tegurid. Nimelt oma rahva eliidi enda meelsus ja valmisolek/soov kasutada/olla uhked oma keele ja kultuuri üle. Venestumine saab hoo sisse just siis, kui oma eliit eelistab ise kasutada vene keelt oma keele asemel, pidades seda paremaks. Näiteks NL-i ajal olid Baltikumis omakeelsed ülikoolid ja õpikud tõlgiti vene keelest ümber, aga Kasahhis oli ligi poolesaja kõrgkooli seas ainult üks kasahhikeelne kõrgkool. See oli selle eliidi enda valik, mitte ei surutud jõuga seda neile peale. Täpselt samasugune olukord on täna tulemas Eestis , kus kõrgharidus on muutumas inglisekeelseks ja meie eliit laseb sellel kõigel sündida. On ainult aja küsimus, millal eesti keel hääbumiskursile siirdub, kui asjad nii jätkuvad.

Vabaduse tingimustes ei oska eestlane oma identiteeti hoida

Seega ei ole rahvuste kadumisel/sulandumisel mitte niivõrd seost sellega, kelle meelevalla alla jäädakse, kuivõrd on see seotud otseselt rahva enda vastupanuvõimega. Kui ikka tänane statistika Soomes räägib seda keelt, et venelane hoiab oma kultuuriruumi ka Soomes, selal kui Eesti perekond paneb rõhu võimalikult kiirele soomestumisele, siis on see väga suur ohumärk sellest, et vabaduse tingimustes meie inimesed ei oska ega taha oma identiteeti hoida.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et tänased poliitilised meetmed Eestis nn vene ohu vastu on üsna selgelt halvemate tagajärgedega Eesti rahvale, kui see vene oht tegelikkuses oleks. Isegi kui kasutada äärmuslikke näiteid, siis elujõuline rahvas on võimeline ka võimaliku küüditamise ja muud repressioonid üle elama, aga hirmust toituv elujõuetu rahvas hääbub ilma välise sekkumisetagi, rääkimata mingi võimaliku konflikti üleelamisest.

Tunnistasime esimestena bolševike riiki

Esimese Eesti ajal olid sakslased põhivaenlased, nüüd on see unustatud. Tollel ajal olid eestlased esimesed, kes tunnustasid bolševike riiki. Vähe sellest – eestlased reetsid Judenitši. Selle asemel et Judenitšiga koos Peterburg võtta ja punased maha lüüa, otsustati viimastega kokku leppida. Tagajärgi teame 40ndatest kõik hästi. Nii et venelasi pole mõtet süüdistada, tuleb alustada iseendast. Lasime punastel idanaabri intelligentsi maha tappa, nüüd kannatame siiani tagajärgede käes. Kõike head korraga ei saa. Kui tookord otsustasime omariikluse kasuks (Judenitš ei pruukinud seda toetada), siis peame leppima ka selle otsuse negatiivsete kõrvalnähtudega. Nüüd tuleb olud enda kasuks tööle panna, mitte halada nende üle ja püüda neid paaniliselt muuta. Ainult nii tagame Eesti rahva jätkusuutlikkuse ja eestluse kestmise!

Mati Väärtnõu