Kas nn vene hirmu tagajärg on rahvuslik enesetapp?

Üha rohkem hakkab selgeks saama, et meie ühiskond ei anna endale aru, mida ta teeb. See käib eelkõige poliitilise juhtkonna kui ka muu eliidi kohta. Läbiv joon ühiskonnas viimase 23 aasta jooksul on olnud Venemaa hirm (vene hirm) ja absoluutses enamuses otsused riigis on kujundatud selle hirmu ajel. See hirm sunnib meid leppima pooltõdedega või lausa heaks kiitma valet, peaasi et see aitab kasvõi kaudselt olla idanaabri vastu. Sellise käitumisega loodetakse saada juurde turvatunnet. Ja illusoorset tunnet see kindlasti ka loob.

USA/EL orineteeritud rahvuste segunemisele

Paraku tulemus on loodetule vastupidine ja sellise iseenda petmisega me hävitame end rahvana. Ja väga kiiresti. Nimelt see pool, mille täna valinud oleme (EL, USA), on orienteeritud rahvuste (rahvusriikide) segunemisele. Seega oleme end otseselt seadnud rahvana kadumisekursile sidudes end riikidega, kes seda rahvustesulatamist eest veavad. Küsimus on, miks me võimendame igapäevaselt seda hirmu, ei tegele ohuallikate vähendamisega ega püüa olla idanaabri suhtes neutraalsem nagu Soome. A la kui kohalik venekeelne elanikkond tahab olla Eesti identiteedikuvas, siis on juba meil üks liitlane rohkem. Aga see sõltub otseselt meist ja meie tegemistest. Selleks, et kohalikust venekeelsest elanikust saaks liitlane, tuleb see seada endale kõigepealt eesmärgiks. Tuleb lõpetada see pidev isiklikuks minev sõim, sildistamine ja näägutamine sellel pinnal. Kui me isikliku eeskujuga näitame, et eestlaseks olemisel on identiteedi mõttes suur väärtus (oleme väärikamad, vaimsemad, suuremeelsemad, üksteisest hoolivamad jne), siis tahavad ka need muud rahvad meie identiteedikuvas olla. Niikaua kui me väljendame oma isiklikku kibestumist, ei suuda me ka sunniga kedagi meid armastama panna. Viiendat kolonni toodame meie ise, seda ei saa teha keegi teine. Kui meiega koos elavad teisest rahvusest inimesed tunnevad end hästi, siis ei täida nad ka enam viienda kolonni rolli.

Kaotada viienda kolonni toitepinnas?

Meil pole muud valikut. kui leppida selle teadmisega, et päeval x võib idanaaber meie neutraalsust mitte arvestada. Selle ajani aga saaksime tugevdada oma rahva elujõudu, koguda siseriiklikult liitlasi ja varusid. Mida me praegu teeme? Veelkord: vene hirmu mõjul oleme valinud poole, kelle poliitikasse on sisse kirjutatud rahvusriikide kadumine ja selle poliitika raames me teeme kõik, et võimalikult palju idanaabri viha enda peale tõmmata. Samas Vene enda sisepoliitika on väga rahvusriigi keskne ehk selline, mida ka meie põhiseaduse preambula nõuab. Siin ongi paradoks. Meie probleemiks Venega on kooseksisteerimise võimalikkus, mitte see, et meie poliitilised suundumused oleksid oluliselt erinevad.

Täna valitud teed edasi käies me oma kätega hävitame oma rahvuse ja riigi, sest teisiti ei ole see mõeldav. Ühelt poolt USA ja EL eesmärk on rahvuste segunemine ja rahvusriikide kadumine. Teisel juhul on oht saada Vene poolt kunagi rünnatud või allutatud, kuid ajalugu on näidanud, et meie rahvas oskab surve all vägagi hästi koostööd teha ja kasvada – oskab teha seda, mida ta vabana olles (ilma välise sunnita) praegu teha ei oska. Kumb on hullem variant?! Kas leppida sellega, et suure naabri kõrval võib tulla päev x ja seni panustada kõik ressursid rahva vaimu ja koostöö tugevdamisele või kulutada kogu energia ja ressursid kartmisele ja sellest tulenevatele läbimõtlemata otsustele, mille tegelikku kasutegurit suurema turvalisuse tagamisel mitte keegi ette ei oska ennustada. Suure tõenäosusega tuleb päev x ikkagi, vaatamata NATO, EL, USA seljatagusele, ainult selle vahega, et selle valiku juures oleme end ise avalikult asetanud vaenlase rolli ja peame lisaks arvestama sellest tulevate tagajärgedega.

Kas Vene hävitaks meid rahvana kindlasti?

Siinkohal on tulnud lugupeetud isikutelt arvamusi, kus leitakse, et Venemaa hävitab meid rahvana kindlasti, aga EL/USA rahvastesulatamise poliitikas on meil mingi võimalus rahvana ellu jääda. Kas see ikka on nii või on see ainult eneseõigustuslik soovunelm?! Minule tundub, et selline väide on meelevaldne. NL-i ajal suutsime 50 aastat edukalt vastu panna: eestlaste arv kasvas jõudsalt, patriotism oli laes ja meid ühendas/sundis koostööle ühine vimm vene asja vastu. Praegused 23 aastat on viinud patriotismi, koostöötahte, suretanud maaelu (mis on ainuke kultuuriallikas/tootja), toonud kaasa suure emigratsiooni, eestlase lemmiktoiduks on saanud teine eestlane jne. Lisaks on meid ees ootamas suur immigratsioonilaine. Siseministeeriumis on vastav kava 49 000 immigrandi sissetoomiseks valmis. Ilmselt tulevad need immigrandid EL-i lõunapiirilt, kus nende hulkadega on probleeme. Lisaks sellele, et peame nende siiasaabumist ka oma riigieelarvest toetama (selline on olnud Brüsseli nõudmine ja see käis uudisena läbi eelmise aasta kevadel), tuleb meil arvestada selle seltskonna iibekordajaga, mis on meie 1,6 asemel Saksamaa ja Prantsusmaa kogemuste põhjal 4-6-kordne.

Eliidid aitasid kaasa venestamisele

Eraldi teemana tuleks käsitleda venestamist, mida paljud seostavad rahvuste kadumisega idanaabri juures ning mille ohtu nähakse ka meile idanaabri meelevalla alla jäämisel. Uurides asju lähemalt selgub, et peale küüditamise ja muu rahvaste sundsegamise, on nn venestamise peapõhjuseks hoopis teised tegurid. Nimelt oma rahva eliidi enda meelsus ja valmisolek/soov kasutada/olla uhked oma keele ja kultuuri üle. Venestumine saab hoo sisse just siis, kui oma eliit eelistab ise kasutada vene keelt oma keele asemel, pidades seda paremaks. Näiteks NL-i ajal olid Baltikumis omakeelsed ülikoolid ja õpikud tõlgiti vene keelest ümber, aga Kasahhis oli ligi poolesaja kõrgkooli seas ainult üks kasahhikeelne kõrgkool. See oli selle eliidi enda valik, mitte ei surutud jõuga seda neile peale. Täpselt samasugune olukord on täna tulemas Eestis , kus kõrgharidus on muutumas inglisekeelseks ja meie eliit laseb sellel kõigel sündida. On ainult aja küsimus, millal eesti keel hääbumiskursile siirdub, kui asjad nii jätkuvad.

Vabaduse tingimustes ei oska eestlane oma identiteeti hoida

Seega ei ole rahvuste kadumisel/sulandumisel mitte niivõrd seost sellega, kelle meelevalla alla jäädakse, kuivõrd on see seotud otseselt rahva enda vastupanuvõimega. Kui ikka tänane statistika Soomes räägib seda keelt, et venelane hoiab oma kultuuriruumi ka Soomes, selal kui Eesti perekond paneb rõhu võimalikult kiirele soomestumisele, siis on see väga suur ohumärk sellest, et vabaduse tingimustes meie inimesed ei oska ega taha oma identiteeti hoida.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et tänased poliitilised meetmed Eestis nn vene ohu vastu on üsna selgelt halvemate tagajärgedega Eesti rahvale, kui see vene oht tegelikkuses oleks. Isegi kui kasutada äärmuslikke näiteid, siis elujõuline rahvas on võimeline ka võimaliku küüditamise ja muud repressioonid üle elama, aga hirmust toituv elujõuetu rahvas hääbub ilma välise sekkumisetagi, rääkimata mingi võimaliku konflikti üleelamisest.

Tunnistasime esimestena bolševike riiki

Esimese Eesti ajal olid sakslased põhivaenlased, nüüd on see unustatud. Tollel ajal olid eestlased esimesed, kes tunnustasid bolševike riiki. Vähe sellest – eestlased reetsid Judenitši. Selle asemel et Judenitšiga koos Peterburg võtta ja punased maha lüüa, otsustati viimastega kokku leppida. Tagajärgi teame 40ndatest kõik hästi. Nii et venelasi pole mõtet süüdistada, tuleb alustada iseendast. Lasime punastel idanaabri intelligentsi maha tappa, nüüd kannatame siiani tagajärgede käes. Kõike head korraga ei saa. Kui tookord otsustasime omariikluse kasuks (Judenitš ei pruukinud seda toetada), siis peame leppima ka selle otsuse negatiivsete kõrvalnähtudega. Nüüd tuleb olud enda kasuks tööle panna, mitte halada nende üle ja püüda neid paaniliselt muuta. Ainult nii tagame Eesti rahva jätkusuutlikkuse ja eestluse kestmise!

Mati Väärtnõu